Küünarliigeste düsplaasia

KÜÜNARLIIGESE DÜSPLAASIA

Mis on küünarliiges? Selle keeruka liigese moodustab kolme luu (õlavarreluu, küünarluu ja kodarluu) ühinemine. Õlavarreluu tuleb õlast alla ja toetub oma kaarja lõpuga kodarluu peale. Kodarluu taga on küünarluu, mis ulatub õlavarreluu otsast edasi ja mida on tunda küünarnuki otsana. Küünarluus on kaarjas sälk, mis sobib kokku õlavarreluu kaarja lõpuga.

Küünarliigese düsplaasia (KD) on termin, mis hõlmab mitmete erinevate haiguste poolt põhjustatud muutusi küünarliigeses. Need haigused on: irdunud kaarnajätke (ingl. fragmented coronoid process FCP), liitumata haakjätke (ingl. ununited anconeal process UAP), osteokondroos (ingl. oseochondrosis OC) ja liigese inkongruentsus (ingl. joint incongruity).
Küünarliigese düsplaasia kohta praegu leviva teooria kohaselt arvatakse, et kõik eelpool nimetatud haigused on põhjustatud ebaühtlasest kasvust luudes. Kui luu ei ole õigel ajal oiges kohas, ei saa jätked ühineda, surve hakkab avalduma luu valele osale jne. Seega, isegi kui luu jouab lopuks järele, on kahjustused juba tehtud.
Küünarliigese düsplaasia on kõige rohkem esinevaks eesjäseme lonke põhjustajaks, mis raskema vormi korral võib looma täielikult sandistada. Sageli esineb patoloogia mõlema eesjäseme küünarliigeses samaaegselt. Seetõttu võib longe olla ebaselgelt väljendunud ning jääda isegi märkamata. Küünarliigese düsplaasia astmete määramine on näidatud allpool 'Küünarliigese haigused kasvavas koeras' artiklis.
Küünarliigese düsplaasia astmed: 0,1,2 ja 3, millest 0 - 1 loetakse terveteks ning 2-3 haigeteks.

Liigeste inkongruentsus (ühtimatus) tekib tavaliselt kodarluu ja küünarluu eri kiirusega kasvamise tagajärjel. Üks luu jääb lühemaks pohjustades teise luu kaardumist, mis omakorda pohjustab küünarliigese inkongruentsust. Kui luud ei kasva ise normaalselt, saab luu pikkust ja kaardumist kirurgiliselt parandades luua kongruentse küünarliigese. Metallorasid ja plaate paigaldav operatsioon voib ennast koerale normaalse liikumise voimaldamiseks ära tasuda, kuid operatsioonijärgne hooldamine ja taastumine on rasked ning pikad, nii koerale kui ka koeraomanikule. Luude inkongruentsusel voib olla geneetiline alus ning seda peetakse üldiselt kasvu-probleemiks.

Liitumata haakjätkest (UAP) arusaamiseks peame aru saama, mis üldse on haakjätke (AP). Küünarluu ülemises otsas on kergelt konksajas luu osa, mis sobib olavarreluus olevasse avasse. Jätke on luu osa, mis liigendab luid (voi liigub koos luuga).Haakjätke tekib arenevas luus eraldi asuvast kasvualast ja on täielikult ühendatud küünarluuga, kui koer on 4-5 kuune. Kuid kui ta ei ühinegi küünarluuga, voib ta eralduda ja liigese kapslisse ujuma jääda, pohjustades valu ning artriiti.

Lahtine kaarnajätke (FCP) Küünarluu peal on kumer sälk, mis sobib olavarreluu ümara pohjaga moodustades kumera liigese. Selle pea ülaserva nimetatakse haakjätkeks ja alumist serva kaarnajätkeks. Kui nimetatud sälk ei arene oige kumerusega, asetub liiga palju raskust kaarnajätkele, pohjustades selle moranemise. Diagnoosi panemine on raske. Üldiselt algavad probleemid siis, kui koer on 5-9 kuune ja voivad avalduda vahetevahel esineva lonkamisena, mis järk-järgult halveneb. Tavaliselt tehakse operatsioon, mille käigus eemaldatakse lahti tulnud (voi veel üksnes moranenud) kaarnajätke osa, kuid see ei peata alati DJD (liigeste degenereerumine) arenemist.

Kliinilised tunnused On olnud juhtumeid, mil juba 3-4-kuune koer lonkab, kuid kõige levinum lonkamise ilmnemine on 5-8 kuuselt. Juhtumeid võib esineda kuni 18-kuusetel või vanematelgi, kuid mõne aasta vanused koerad omavad oletatavasti halvenevat, varjatud osteoartriiti. Esijäseme lonkamine võib olla ühe- või kahepoolne. Tavaliselt on küünarliigese käsitlemisel valu ja liikumisulatus on vähenenud. Võib esineda ka küünarliigese liigtäitumist (paistetust). Täpsemat diagnoosi on harilikult võimalik teha röntgeni alusel.

KÜÜNARLIIGESE DÜSPLAASIA

Kirjutanud: Patricia Long
Kaastöö: Berni karjakoera - listist: Susan Ablon, Lisa Allen, Ellen Barnaby, Laurie Crocker, Steve Dudley, Gisela Haas, Theresa Herman, Kathy Kettner, Dick Larsen, Arden Petrov

Kui üldse on olemas mingi liiges, mis on onnetusteks loodud, siis selleks on just küünarliiges. Täpsus, millega luud peavad kokku sobima, kombineerituna kohre, sidemete ja koolustega, lisades jooksmisest ja hüppamisest liigesele avalduva stressi - on ime, et see liiges üldse kunagi korralikult töötab. 1986.a. Rootsis tehtud 105 Berni karjakoera kohta tehtud uurimistöö, leidis, et üle 53% neist oli probleeme küünarliigesega. Küünarliigesed on kindlasti selle tou probleemiks ja nagu ka teiste liigeseprobleemide puhul, tundub sellega olevat seotud geneetiline tegur. Üks uurimistöö leidis isegi, et pärilik tegur küünarliigese düsplaasia puhul oli suurem kui puusaliigese düsplaasial!

Küünarliigese düsplaasia kohta praegu leviva teooria kohaselt arvatakse, et koik probleemid on pohjustatud ebaühtlasest kasvust luudes. Kui luu ei ole oigel ajal oiges kohas, ei saa jätked ühineda, surve hakkab avalduma luu valele osale jne. Seega, isegi kui luu jouab lopuks järele, on kahjustused juba tehtud. Koik see tundub vägagi loogiline ja voib muuta seni levinud arusaama, et mitmed küünarliigese probleemid on pigem osteokondriidi kui luu kasvuga seotud.  Nüüd tutvustan kolme küünarliigese düsplaasia pohiaspekti, kasutades varasemat, kuid ikka veel levinud seletust liigeste inkongruentsusest, liitumata haakjätkest (UAP) ja liitumata kaarnajätkest (FCP). Kuid tuleb arvestada, et küünarliigese düsplaasia-alased teadmised ja ravi on veterinaarmeditsiinis pidevalt muutuv ala. Kompuuter- ja magnetresonantstomograafia (CAT ja MRI) on  tulevikuvahendid küünarliigese probleemide diagnoosimiseks ning aitamaks ravi paremini planeerida.

Liigeste inkongruentsus (ühtimatus) tekib tavaliselt kodarluu ja küünarluu eri kiirusega kasvamise tagajärjel. Kuulete terminit 'enneaegne sulgumine küünarluu (voi kodarluu) distaalsel physis'el. 'Distaalne' on lihtsalt suunda näitav termin, mis tähendab kehast kaugemat ja physis - kohre- ja luurakkude tootmist sisaldav kasvuala. Kui physis sulgub liiga vara voi on vigastatud, ei kasva luu vajaliku pikkuseni, pohjustades teise luu kaardumist, mis omakorda pohjustab küünarliigese inkongruentsust. (Toenäolisem on luude eri kiirusega kasvamine, mitte vigastus voi enneaegne kasvuplaadi sulgumine). Kui luud ei kasva ise normaalselt, saab luu pikkust ja kaardumist kirurgiliselt parandades luua kongruentse küünarliigese. Metallorasid ja plaate paigaldav operatsioon voib ennast koerale normaalse liikumise voimaldamiseks ära tasuda, kuid operatsioonijärgne hooldamine ja taastumine on rasked ning pikad, nii koerale kui ka koeraomanikule. Luude inkongruentsusel voib olla geneetiline alus ning seda peetakse üldiselt kasvu-probleemiks.

UAP (lahtine haakjätke) peeti osteokondriidi üheks vormiks samade pohjustega: pärilikkus, vigastused ja dieet. Ravi on sarnane OCD (osteo-kondroosi) ravile. Operatsioon lahtise osa eemaldamiseks tehakse üldiselt ekstreemsete juhtumite korral. DJD (degenereeruv liigeste haigus - ingl. degenerative joint disase) areneb isegi operatsiooni korral, ainult et aeglasemalt. Kui probleem diagnoositakse väga varakult, saab AP jäädavalt küünarluu külge fikseerida ilma hilisema DJD arenguta. Üldjuhul on AP haiguse diagnoosimise ajaks sellise ravimise jaoks liiga kahjustatud.

Lahtist kaarnajätket (FCP) peeti üheks OCD tüübiks. Tsiteerides raamatut 'Väikeloomade ortopeedia' (Small Animal Orthopedics', 'FCP voib areneda mediaalse kaarnajätke ülemäärase koormuse tulemusena. Paljud koerad kellel on FCP omavad küünarliigese inkongruentsust; seos küünarliigese düsplaasiaga leiti Berni karjakoertel. FCP voib olla trauma tagajärjeks. Oletatavasti on tegemist geneetilise soodumusega'.

Küünarluu peal on kumer sälk (nimetatakse küünarliigese ploki (trochlea) sälguks), mis sobib olavarreluu ümara pohjaga moodustades kumera liigese. Selle pea ülaserva nimetatakse haakjätkeks ja alumist serva kaarnajätkeks. Koera kehale lähemal asuvat kaarnajätke poolt nimetatakse mediaalseks kaarnajätkeks. Kui nimetatud sälk ei arene oige kumerusega, asetub liiga palju raskust kaarnajätkele, pohjustades selle moranemise. Diagnoosi panemine on raske ja langetatakse tavaliselt koiki teisi variante elimineerides. Üldiselt algavad probleemid siis, kui koer on 5-9 kuune ja voivad avalduda vahetevahel esineva lonkamisena, mis järk-järgult halveneb. Tavaliselt tehakse operatsioon, mille käigus eemaldatakse lahtitulnud (voi veel üksnes moranenud)  kaarnajätke osa, kuid see ei peata alati DJD (liigeste degenereerumine) arenemist.

Listist:
Susan Ablonsi koeral Chumny'l oli kahepoolne küünarliigese düsplaasia koos tugeva kodar- ja küünarluu inkongruentsusega. Operatsioon tehti halvemas olukorras olevale küünarliigesele. Selle käigus loigati küünarluu läbi, et aeglustada selle kasvu ning lasta kodarluul kasvus järele jouda. Kahjuks ei suutnud see olukorda eriti parandada ja seega ei hakatud teist küünarliigest opereerima. Adequan ja Banamine ravi on aidanud koeral elada suhteliselt head elu ning nüüd, 9-aastasena lonkab ta ikka veel tugevalt. Tema teine koer Binky lonkas molemat esijalga ja kuna röntgen ei näidanud luus morasid, otsustas Susan operatsiooni vastu. Pärast 4-6 nädalat Cosequin ravi ei longanud Binky enam.

Lisa Allenil on üks isane koer, kellel on kahepoolne ED (küünarliigese düsplaasia), UAP (lahtine haakjätke) ja FCP (lahtine kaarnajätke). Operatsioon parandas natuke olukorda, aga sellegipoolest ei tohi koer ennast artriidi tagasitulemisohus üle pingutada. Tema teisel koeral on FCP ühes küünarliigeses ja operatsioon parandas olukorda tunduvalt, kuigi vahetevahel lonkab koer ikka sammu voi paar. Ta soovitab uurida asja kohta niipalju, kui vähegi saab, enne kui otsustada operatsiooni kasuks.

Gisela Haas teatab ühest Hollandi uurimistööst, mille järgi oli 72% 97st uuritud Berni karjakoeral küünarliigese düsplaasia erinevaid vorme. Tema koer Chuckie lonkas oma paremat küünarliigest 4-kuuselt ja see korrigeeriti operatsiooniga. Koer hakkas lonkama vasakut jalga, kuid see tekkis nähtavasti sellest, et koer kandis oma raskuse haige jala pealt vasakule jalale. Pärast parema jala paranemist paranes ka vasaku jala olukord. Nüüd, olles 6,5-aastane, lonkab ta pärast liikumist ikka oma paremat jalga ja sinna on tekkinud tugev artriit.

Theresa Hermani koeral Denalil oli molemas jalas küünarliigese düsplaasia. Tal oli pikk, aeglane ja valurikas operatsioonist taastumine, kuna selle käigus murdus jalaluu, kui asetatav metallora libises ja ilma igasuguse määratava pohjuseta tekkis koeral 40-kraadine palavik (siiski kahtlustati Rocky Mountaini plekilist palavikku). Jätkates taastumist, nihestas ta ühe puusa. Möödunud aasta maikuus hakkas Denali lonkama ka teist küünarliigest. Liigesest voeti välja verist vedelikku mis näitas korget valgete vereliblede arvu. Röntgenpildid näitasid artriiti ja väga narmendavaid servi. Veterinaar arvab, et pärast esimest operatsiooni jäi liigesesse nakkus, mida ei saadudki tegelikult kunagi välja ravitud. Selline nakkus voib levida ja jääda teise liigesesse. Denali pandi 2 kuuks antibiootikumikuurile ja seni on koik korras. Koer saab Rimadyli, haikohre, Ester-C ja Glycoflexi. Puus on oma lohust väljas ja molemas puusas on tugev HD (puusa düsplaasia). Theresa teeb talle spetsiaalset massaazi ja venitab teda musklite tugevdamiseks. Denali käib kaks korda päevas lühikestel jalutuskäikudel ja mängib ning jookseb nagu iga normaalne Berni karjakoer.

Laurie Crockeri koeral Kodil diagnoositi FCP kui ta oli 7-kuune ja kaks röntgenoloogi soovitasid operatsiooni. Üks ortopeedia kirurg Tuftis ütles aga, et molemal juhul jääb Kodi nähtavasti lonkama. Laurie otsustas oodata ja vaadata  ning lonkamine paranes iseenesest terveks aastaks ja on alles hiljuti tagasi tulnud.

Kathy Kettneri koeral Sophie Tucker'il oli küünarliigeses asuvate luukildude tottu operatsioon. Kuna röntgen ei näidanud mingeid moranemisi, tuli diagnoosi panekuks kasutada magnetresonantstomograafiat. Pärast piinavat valu ja pikka operatsioonijärgset taastumist, ei toimunud mingeid muudatusi. Kuid noelravi on saavutanud uskumatuid muudatusi. Koer saab kaks korda päevas Rimadyli ja topeltkanget Cosequini ja käib üle nädala noelravis oma elu lopuni.

Ellen Barnaby koer Daisy hakkas lonkama 5-kuuselt. FCP diagnoositi alles aasta hiljem. 18 kuuselt tehti koerale killu eemaldamiseks operatsioon. Nüüd, 3-aastaselt läheb tal väga hästi, kui mitte arvestada valuhoogu kui ta on liikumisega üle pingutanud ja kerget artriiti. Veterinaar soovitas liikumiseks ujumist - ja onneks Daisyle see meeldib. Daisy saab ka iga söögikorraga  SF-74 (Perna Mussel) ja on madala proteiini dieedil hoidmaks kehakaalu miinimumi juures. Lisaks saab ta vajadusel Rimadyli.

Dick Larsoni koer Lady lonkas 12-kuuselt ja tal diagnoositi FCP. Veterinaar oli üllatunud, kui operatsiooni käigus avastati rebenenud, narmastunud side. Side parandati ja 6 nädala pärast oli Lady nagu uhiuus.

Gael Goldsacki koeral Kiril oli 9-kuuselt FCP tottu operatsioon, kuid DJD (degenereeriv liigeste haigus) arenes molemas küünarliigeses ikkagi. Kiri saab periooditi Cartropheni süste, mis kaotab igasuguse lonkamise nädalaga ja soosib kohre kasvu DJD poolt konarlikuks muutunud alade peale, vähendades nii ebatasasust ja valu. Isegi nüüd, 7-aastaselt on Kiri peaaegu lonkevaba. Gael'i sobra iiri hundikoer Chloe murdis kutsikana kasvuplaadi juurest oma kodarluu, mille tagajärjel tekkis liigese inkongruentsus ja UAP. 14-kuusena tehti Chloe'le operatsioon, et loigata küünarluu ja lasta küünarliigesel endal leida oma uus korgus. Nüüd, 5-aastasena ei näita Chloe mingeid märke lonkamisest. 

Arden Petrovi koera Bear'i küünarluu lopetas kasvamise, tekitades nii liigese inkongruentsuse. Kirurg kasutas tehnikat, mida kasutatakse lastel, kus küünarluu loigatakse läbi, kruvid keeratakse kummassegi tükki ja asetatakse korrigeeriv tihedusrongas. Iga päev tuleb teha korrigeerimisnupuga pool pööret, hoidmaks luude otsa tekkinud uue koe kokku kasvamist (,kudumist"), aidates sellega luudel pikemaks kasvada. Kuid kruvid murdusid lahti ja teise operatsiooni käigus lasi Arden teha standardse protseduuri, loigates läbi küünarluu ja lastes tal vabalt kasvada. Bear voib küll jääda lonkama, kuid tihedusrongas oli energilise kutsika jaoks liig.

Steve Dudley teatas Rootsi ja Austraalia uuringutest , mis näitasid ED (küünarliigese düsplaasia) olevat suurema pärinevusega kui puusaliigese düsplaasia. Steve on ka üles tostatanud orritava küsimuse. Kas me peaksime pöörama rohkem tähelepanu küünarliigese düsplaasiale voi nurkadele? Küünarliigesed on loodud löökide vastu votmiseks (shock absorber). Kuid kui löökide vastuvotja on monteeritud tagasitoimivate joudude suhtes vale nurga all, siis satuvad väiksed, kuid olulised liigese osad ülemäärase rohu alla ja ütlevad lopuks üles. Seega - kas probleem on liitumata jätketes voi on tegemist lihtsalt teise probleemi sümptomitega?

KÜÜNARLIIGESE DÜSPLAASIA KASVAVAS KOERAS

Küünarliigese düsplaasia on üldine termin tähistamaks kasvava koera liigeste probleeme ja hõlmab mitmete eri haiguste poolt põhjustatud muutusi küünarliigeses. Nendeks on: liitumata haakjätke (ununited anconeal protsess UAP), irdunud kaarnajätke (fragmanted coronoid process FCP) ja osteokondroos (osteochondrosis OCD).
Küünarliigese düsplaasia on viimastel aastatel saanud palju tähelepanu tänu suurenenud küünarliigesega seotud esijäsemete lonkamisele ning arusaamisele, et küünarliigese düsplaasia on pärilik. Kaks tähtsat asja millest peaks rääkima, on kliiniline küünarliigese haiguse ravimine ja - mis veelgi tähtsam - küünarliigese haiguste järelevalve ning selle ennetamine tõuühingute poolt.

Kliinilised tunnused
Küünarliigese düsplaasia on kasvavate koerte probleem ja kliinilised märgid on eespool loetletud kolmel põhi põhjusel peaaegu samad. Kõige varasem probleem mida täheldati oli UAP (liitumata haakjätke). Saksa lambakoer ja Basset Hound on kaks põhilist tõugu, keda see puudutab, kuigi iga keskmine või suur tõug võib olla kahjustatud.
Liitumata haakjätke areneb mõnikord nagu eraldi luustunud kolle ja on sellisel juhul ära tuntav umbes 70-päevaselt. Küünarluu peaosaga on ta tavaliselt ühendunud umbes 140-päevaselt. Ometi ei pruugi koerad, kellel on UAP, näidata tingimata märke lonkamisest. Seega koertel, kes on vanemad kui 140 päeva ning kellel on küünarliigese lonkamine ja UAP, peaksid ilmnema kliinilised düsplaasia tunnused. Röntgenuuring on lihtne ja peale UAP võib esineda osteoartriitseid (osteo - luu tõlk.)muutusi. On võimalik, et koertel, kellel on UAP, võib veel lisaks esineda FCP (liitumata kaarnajätke) ja/või OCD (osteokondroos).

Koerad kellel on OCD (osteokondroos) või FCP (irdunud kaarnajätke) võivad märke lonkamisest näidata varem kui UAP juhtumid. On olnud juhtumeid, mil juba 3-4-kuune koer lonkab, kuid kõige levinum lonkamise ilmnemine on 5-8 kuuselt. Juhtumeid võib esineda kuni 18-kuusetel või vanematelgi, kuid mõne aasta vanused koerad omavad oletatavasti halvenevat, varjatud osteoartriiti.

Esijäseme lonkamine võib olla ühe- või kahepoolne. Tavaliselt on küünarliigese käsitlemisel valu ja liikumisulatus on vähenenud. Võib esineda ka küünarliigese liigtäitumist (paistetust). Täpsemat diagnoosi on harilikult võimalik teha röntgeni alusel, kuid tavaliselt sõltub diagnoos küünarliigese FCP ja/või OCD tekitatud osteoartroosi esinemisest. Küünarliigese uurimisel kasutatakse mitmeid erinevaid vaatenurki ja nende abil saab leida algpõhjuse. Lihtsam on ära tunda OCD, kui FCP-d. Hoolimata kvaliteetsetest röntgenuuringutest on võimatu ilma spetsiaalset tehnikat kasutamata ära tunda kõiki FCP ja OCD kahjustusi ning diagnoos põhineb üldiselt kliinilistes leidudel ja radioloogiliselt määratavatel osteoartroosi muutustel

Artroosi muutused liigeses ja düsplaasia astmed:

Tugev artroos (aste 3) = ühe või mitme alljärgneva leiuga
(a) üle 5 mm osteofüütne moodustis
(b) tugev osteofüütne moodustis (üle 5 mm igasse suunda) kohtadel b, c ja d.

Lisaks - eestpoolt tahapoole võetud röntgenpiltidel on ostefüüdid kõige paremini näha kaugemal, keskmisel õlavarre kondüli osal. (kondül e põnt - luu ümar ots, mis sobib naaberluu otsaõõnde) osal.

Küünarliigese düsplaasia ravimine
Liitumata haakjätke (UAP) protsessi saab ravida, eemaldades jätke või kinnitades ta kindlalt kruviga küünarluu külge. Esimene viis on lihtsaim ja annab tavaliselt suurepäraseid tulemusi. FCP ja OCD kahjustused võivad tekitada mõneaegset lonkamist, mis aga allub puhkusele ja meditsiinilisele ravile. Kui lonkamine jätkub, on vajalik operatsioon. Kõige täpsema diagnoosi ja parima edasise ravi saab määrata operatsiooni käigus hoolikalt uurides muudatusi küünarluu kaarnajätkel ja õlavarre kondülis. Operatsiooni tulemused varieeruvad vastavalt tõule ja vanusele, kuid paljudel koertel annab see rahuldava tulemuse.

Küünarliigese düsplaasia järelvalve
Küünarliigese düsplaasia järelvalvega on tegeldud juba aastaid ja peamiselt Euroopas. Tõugudel, kellel on tõsised puusadüsplaasia probleemid, tundub olema küünarliigese düsplaasia võrdselt problemaatiline. Alles siis, kui uuringud tõestasid, et küünarliigese düsplaasia on pärilik haigus, hakati selles osas midagi ette võtma ja sooritama küünarliigese düsplaasia järelvalvet.
Küünarliigese düsplaasiale on järelvalvet lihtne teha, kuid juhul kui aretuses ei võeta midagi ette, tehakse lihtsalt palju röntgenpilte, kuid mingeid tulemusi haiguse ära hoidmisel kahjustatud tõugudel pole oodata. Uuringud Euroopas, Inglismaal, Austraalias ja Ameerikas näitavad, et küünarliigese haigus on pärilik. On samuti olemas infot, et suurema kahjustusega koerad on need, kes kõige tõenäolisemalt toodavad tugeva kahjustusega kutsikaid. Niisiis, ei peaks 3. astme küünarliigese haigusega koera üldse kasutama aretuses ja 2. astmega juhte peaks käsitletama kui väga suurt riski.
Soovitatav vanus küünarliigese düsplaasia röntgenuuringuteks on 12 kuud, mil tehakse ka röntgenipildid puusadüsplaasia uuringuteks. On tõenäoline, et osteoartriidi tõsidus suureneb vanusega ja seega peaksid koerad olema täpsemate tulemuste saamiseks pildistatud just noorelt. Omanikud ja aretajad peaksid olema teadlikult, et mitte kõik tõud ei reageeri küünarliigese haigusele ühtemoodi. Näiteks teatavad paljud publikatsioonid, et rotveilerite puhul annab operatsioon väga väikest kasu võrreldes meditsiinilise raviga., samas kui meie (Roger Lavelle - tõlk) uuringud on näidanut, et Labradori retriiveri puhul on operatsioon tasuv. Loomulikult ei ole küünarliigese düsplaasia nii lihtsalt ravitav probleem nagu OCD õlaliigeses ja mõningatel juhtudel on kroonilise küünarliigese düsplaasia nii tõsine, et haigus võib viia koerte magama panemiseni.
Selliste tõugude puhul, kus küünarliigese haigus on tunnistatud probleem, peaksid vastutustundlikud koerteomanikud ja aretajad kaaluma küünarliigeste järelvalvet samamoodi nagu nad teevad järelvalvet puusadüsplaasiale ja silmahaigustele. Selleks lihtsaim viis on röntgenuuringute tegemine.

Diagrammid IEWG-lt.
Roger Lavelle'i artikli põhjal kokku pannud ja tõlkinud Riin Kooli-Kõnnussaar

P.S. Kuna tegemist ei ole professionaalse tõlkija ega veterinaariga, palun anda teada kõigist ebatäpsustest või kommentaaridest teksti kohta.

allikas:internet