Puusaliigese düsplaasia (PD) all mõistetakse puusaliigese ebanormaalset arengut. Selle põhjuseks on mitmete geenide poolt põhjustatud muutused puusanapas, reieluupeas ja liigesekapslis.
Puusaliigese düsplaasia astmed: A, B, C, D ja E, millest A ja B loetakse terveteks ning C, D ja E haigeteks. Koerad kellel on C ja D (vahest isegi E puusad) ei pruugi kunagi longata ning võivad spetsiaalse reziimiga elada täiesti täisväärtuslikku elu.

Puusaliiges koosneb kerajast reieluupeast (pallist) ja puusanapast (lohust), mis pesana ümbritseb seda. Reieluupead hoiab puusanapas reieluupea ümarside. Veel hoiavad liigest paigal liigesekapsel ja tuhara- ning reielihased. Hõlbustamaks liikumist on luud kujundatud nii, et nad sobiksid teineteisega perfektselt, lohk ümbritsedes palli.
Puusaliigese düsplaasia kahjustab liigese arengut noorel koeral. Isegi düsplaasiaga koerad sünnivad tervete puusadega, kuid pehmed koed, mis ümbritsevad liigest, hakkavad kutsika kasvades väärarenema. See on põhjustatud geneetilisest faktorist individuaalses koeras. Kõige tähtsam muudatuste tagajärg on see, et kahte luud mis moodustavad puusaliigese, ei hoita enam perfektselt koos, vaid nad hoopis eemalduvad teineteisest. Selle tagajärjel venivad välja liigesekapsel ja sidemed kahe luu vahel, lisades liigesele ebastabiilsust. Kui selline asi juhtub, kaotavad luude liigesepealsed pinnad omavahel kontakti. Puusaliiges muutub lõdvaks ja luud satuvad ebaloomulikku kontakti mille tagajärjel tekivad hõõrdepinnad tekitades uut ebaloomulikult kujunenud luud.
Tekib nõiaring; uus luukasv tekitab edasist ärritust, mis põhjustab veelgi enam uut ebaloomulikku luukasvu. Reieluupea, mis nägi kunagi välja nagu sile piljardipall, meenutab nüüd rohkem lillkapsa pead. Lohk (puusanapp), mis oli kunagi piisavalt sügav ümbritsemaks reieluupead, on nüüdseks tänu äärte hõõrdumisele madal ja tema serv on kaetud luiste kannustega. Haiguse edasi arenemisel tekib üha enam uut ebaloomulikku luud, valu ning luu moondumist.
Puusaliigese düsplaasiaga kutsikal hakkavad märgid haigusest tekkima tavaliselt 5-13 kuu vanuselt. Need varieeruvad tagajäseme kasutamisel keskpärasest ebamugavusest kuni äärmise valuni. Märke võib täheldada pärast pikaajalist tegevust või kui koer tõuseb püsti või heidab pikali. Hilisemas elus muutuvad märgid üha sagedasemaks, olles selgelt täheldatavad iga päev, vaatamata tegevusele. Täiskasvanud koerad, kes on äärmises valus, vähendavad tavaliselt oma liikumist.
Praeguse seisuga on ainus kindel vahend düsplaasia diagnoosimiseks röntgen, ja seega ka ainus vahend selle elimineerimiseks. Röntgeni tulemused määravad düsplaasia astme ja selle abil saab edasises aretustöös otsustada haigete koerte aretuskõlbulikkuse üle. Hea uudis koerte puusaliigese düsplaasia osas on see, et enamus juhtumeid on ravitavad valu elimineerides või vähendades ning andes samal ajal koerale üsnagi normaalsel määral liikumist. Väga vähesed koerad tuleb tänapäeval nende kannatuste kergendamiseks magama panna. Tuleb küll teha mõningad valikud, kuid enamus kahjustatud koeri võib elada üsna normaalset elu.

PUUSALIIGESE DÜSPLAASIA - haigusest arusaamine ja selle ravimine

Kirjutanud - Dr. Race Foster & Dr. Marty Smith
Peta Pause, a DRS. Foster & Smith Inc. Publication, 2253 Air Park Road, Rhinelander, WI 54501, Spring 1996, Vol.2 No.2

Koerte puusadüsplaasia on veterinaarmeditsiinis küllaltki harilik haigus. Kõige suuremal määral on juhtumeid suurtel, kiiresti kasvavatel koertel. Paljudel inimestel on düsplaasiast valearusaam, pidades seda puusaliigest kahjustava artriidi vormiks. Düsplaasiat omavatel koertel esineb tõepoolest tugev artriit, kuid tegemist on haiguse tagajärjega, mitte probleemi algpõhjusega. Saades aru haigusest, on selle ravist arusaamine juba lihtsam. Käesolev artikkel seletabki, mis on puusaliigese düsplaasia, selle arengut kogu koera elu jooksul ja selle ravi ning mõju lemmikloomale. Käsitleme ka selle tähtsust aretustöös.

Koera luustik

Haigusest paremaks arusaamiseks vaadakem kõigepealt koera puusaliigest. Tagajala kinnitumisel keha külge tekib "pall ja lohk" liiges ehk puusaliiges. (Puusaliiges koosneb kerajast reieluupeast ja puusanapast mis pesana ümbritseb seda. Reieluupead hoiab puusanapas reieluupea ümarside, mis algab reieluupeas asetsevas lohus ja kinnitub puusanapa põhja. Veel hoiavad liigest paigal liigesekapsel ja tuhara- ning reielihased. -- tõlkija). Palliks on reieluupea, reieluu ise on pikk luu puusa ja põlve vahel. Lohk, mida kutsutakse acetabulum asetseb vaagnaluus. Need kaks - pall ja lohk - moodustavad normaalse koera liigese, kus pall liigub lohus vabalt. Hõlbustamaks liikumist on luud kujundatud nii, et nad sobiksid teineteisega perfektselt, lohk ümbritsedes palli.

Puusadüsplaasia on haigus, mis kahjustab liigese arengut noorel koeral. Düsplaasia puhul võib tegemist olla, nii ühe- kui kahepoolse (kahjustades mõlemat, paremat ja vasakut puusaliigest) düsplaasiaga. Puusaliigese düsplaasia on põhjustatud musklite lõtvuse, sidekoe ja sidede poolt, mis peavad liigest toetama. Isegi düsplaasiaga koerad sünnivad tervete puusadega, kuid pehmed koed, mis ümbritsevad liigest, hakkavad kutsika kasvades väärarenema. See on põhjustatud geneetilisest faktorist individuaalses koeras. Kõige tähtsam muudatuste tagajärg on see, et kahte luud ei hoita oma kohtadel koos, vaid nad hoopis eemalduvad teineteisest. Selle tagajärjel venivad välja liigesekapsel ja sidemed kahe luu vahel, lisades liigesele edasist ebastabiilsust. Kui selline asi juhtub, kaotavad kahe kondi liigesepealsed pinnad omavahel kontakti. Kahe kondi kerge eraldumine kannab nime 'sublaxation' (laxation -nihestus). Just see põhjustabki kõiki järgnevaid probleeme, mida me seostame puusaliigese düsplaasiaga.

Kus iganes satuvad need luud ebaloomulikku kontakti (hõõrdepinnad), hakkab kasvama uus ebaloomulikult kujunenud luu. Tegemist on pahelise ringiga; uus luukasv tekitab edasist ärritust, mis põhjustab veelgi enam uut ebaloomulikku luukasvu. See on see mida mõeldakse artriidi all ja tegemist on tavaliselt väga valuliku haigusega. Reieluupea, mis nägi kunagi välja nagu sile piljardipall, näeb nüüd välja rohkem nagu lillkapsa pea. Acetabulum (lohk - puusanapp), mis oli kunagi piisavalt sügav ümbritsemaks reieluupead, on nüüdseks tänu äärte hõõrdumisele madal ja tema serv on kaetud luiste kannustega. Haiguse progresseerumisel tekib üha enam uut ebaloomulikku luud ja sellega kaasnevalt edasist valu ning luu moondumist.

Puusaliigese düsplaasiaga kutsikal hakkavad märgid haigusest tekkima tavaliselt 5-13 kuu vanuselt. Need varieeruvad tagajäseme kasutamisel keskpärasest ebamugavusest kuni äärmise valuni. Märke võib vahest näha pärast pikaajalist tegevust (näiteks liikumist - tõlk.) või kui koer tõuseb püsti või heidab pikali. Hilisemas elus muutuvad märgid üha sagedasemaks, olles selgelt täheldatavad iga päev, vaatamata tegevusele. Täiskasvanud koerad, kes on äärmises valus, vähendavad tavaliselt oma tegutsemist. Nad jooksevad või kõnnivad trepist vastumeelselt ja vähenenud kasutuse tõttu muutuvad nende tagajala musklid nõrgaks ning atrofeeruvad. Mõned õpivad oma keha kandmist ja seismist muutma, näidates seega sageli välja väga vähe või mitte mingeid ebamugavuse märke kuigi luu muudatused võivad olla juba tõsised.
Puusaliigese düsplaasia märgid noorel koeral on üldiselt arvatud tekkivat kas väiksest ärritusest või isegi ümber lohu (puusanapa) tekkinud luistes kannustes esinevatest väikestest mõradest. Mõrad võivad tekkida kutsika kehakaalu suurenemise või koera liikumise tagajärjel. Äkilised ebamugavuse perioodid järgnevad tavaliselt suurenenud liikumisele. Täiskasvanud koeral on ebamugavus tavaliselt lihtsalt deformeerunud liigeste artriidist ja kroonilisest ärritumisest.

DIAGNOOSIMINE
Kuidas diagnoositakse puusaliigese düsplaasiat? Praeguse seisuga on ainus kindel vahend düsplaasia diagnoosimiseks röntgen, ja seega ka ainus vahend selle elimineerimiseks (röntgeni tulemused määravad düsplaasia astme ja selle abil saab edasises aretustöös otsustada haigete koerte aretuskõlbulikkuse üle - tõlk.). Vaatamata kõigele, ei saa kunagi olla kindel et koeral on düsplaasia, isegi kui ta lonkab tagajalga, enne kui on tehtud röntgenuuringud. Samas ei saa ka kunagi kindel olla, et koer, kellel ei ole haigusest mingeid märke, on düsplaasiata enne uuringute tegemist. Eksida on võimalik mõlemal juhul.

Hea uudis koerte puusaliigese düsplaasia osas on see, et enamus juhtumeid on ravitavad valu elimineerides või vähendades ning andes samal ajal koerale üsnagi normaalsel määral liikumist. Väga vähesed koerad tuleb tänapäeval nende kannatuste kergendamiseks magama panna. Tuleb küll teha mõningad valikud, kuid enamus kahjustatud koeri võib elada üsna normaalset elu.

RAVI
Ravi on alati seotud haiguse staadiumiga. Noorel koeral, kes ilmutab ebamugavust ootamatult, on ravi tavaliselt kombineeritud puhkusega. Mõne päevane kuudis (puuris) puhkamine 'kustutab harilikult tule' (haigushoo) kuni järgmise korrani (haigushooni). Aga täiskasvanud koeral, kes näitab väliseid pideva ebamugavuse märke, on lahenduseks operatsioon. Kuigi mõningaid patsiente saab hooldada pikka aega - isegi aastaid - valuvaigistite ja põletikuvastaste rohtudega, ei ole see lahenduseks. On olemas kolm põhilist operatsiooni tüüpi, millest kõik üritavad kõrvaldada või vähendada survet kahe liigesepinna vahel.

Esimene lõikus sisaldab pectinious'e - lõikamist. Pectinious on üks musklitest, mis üritab lisada liigesele stabiilsust, sundides kahte luud tagasi kokku. Kui see lihas on lõigatud või temast on eemaldatud mingi osa, liiguvad kaks luud eemale. Selle operatsiooniga on olnud patsientide seas varieeruvaid edusamme. Mõnikord eemaldab selline lõikus kogu valu ja rohkem operatsioone pole vaja olnud.

Teine lõikus sisaldab reieluu pea eemaldamist. Luise kinnituse täielik puudumine jala ja ülejäänud keha vahel kõlab väga radikaalsena, kuid koera keha kompenseerib selle puudujäägi, kui selle piirkonna välised musklid muutuvad tugevamaks ja hoiavad jalga omal kohal. See lubab koerale peaaegu normaalset liikumist ja jala kasutust. Pidage meeles, et koera esijalg hoitakse keha küljes ainult musklite abil; ei ole mingit luu-luu küljes ühendust esijalgade ning ülejäänud luustiku vahel. Eemaldades reieluu pea, elimineerime valu, mis tekkis kahe luu omavahelise ebaloomuliku kontakti tulemusena. Meil on olnud palju koeri meie praksises, kes on suutnud pärast sellist operatsiooni jätkata oma aktiivset elustiili.

Kolmas ja viimane kirurgiline tehnika võimalik düsplaasia haigele koerale on terasest ja plastikust tehisliigese panemine. Selline operatsioon on väga kallis ja harva vajalik.

Läbi kogu selle on oluline meeles pidada, et individuaalset düsplaasiaga kahjustatud koera saab enamasti aidata nii, et ta on võimeline elama elu, mis on üldiselt valuvaba. Sellegipoolest ei allu kahjuks mõned koerad ravile või operatsioonile.

Tõlkinud Riin Kooli-Kõnnussaar
(palume arvestada, et tegemist ei ole elukutselise tõlgiga)