Lugege ja mõlege kas tahate pabariteta kutsikaid

Lea lugu (orig. Lea`s story)

Ma ei mäleta palju sellest paigast, kus ma sündisin. Koht oli ülerahvastatud ja pime ja inimesed ei mänginud meiega kunagi. Ma mäletan oma emmet ja tema pehmet karva, kuid ta oli tihti haige ja väga kõhn. Tal oli minu ja mu vendade ja õdede jaoks vähe piima. Ma mäletan, kuidas paljud neist surid ja kui väga puudust ma neist tundsin. Ma mäletan seda päeva, kui mind emme juurest ära võeti. Ma olin nii kurb ja hirmul, mu piimahambad olid just lõikunud ja ma oleksin tõesti pidanud veel pikemaks ajaks emme juurde jääma, kuid ta oli nii haige ja inimesed muudkui rääkisid, et nad tahavad raha ja olid tüdinenud sellest "segadusest" mis minu õde ja mina korraldasime. Nii pandi meid puuri ja viidi võõrasse kohta. Vaid meid kahte. Me hoidsime kõvasti üksteise vastu ja olime hirmul, siiski ei tulnud ükski inimkäsi meid paitama või kallistama. Nii palju pilke ja hääli ja lõhnu! Me olime kaupluses, kus oli palju erinevaid loomi! Mõned tegid kvaak! Ja mõned mjäu! Mõned piip! Minu õde ja mina olime kokku surutud ühte väikesesse puuri. Ma kuulen, et siin on ka teisi kutsikaid. Ma näen, kuidas inimesed mind vaatavad, mulle meeldivad “väikesed inimesed”, lapsed. Nad näevad nii armsad ja lõbusad välja, nagu tahaksid minuga mängida! Kogu päeva veedame me väikeses puuris, vahel põrutavad pahad inimesed vastu klaasi ja hirmutavad meid, iga natukese aja tagant võetakse meid välja, et anda inimestele katsuda ja vaadata. Mõned on õrnad, mõned teevad meile haiget, alati kuuleme "Ah, nad on nii armsad! Ma tahan sellist!" kuid me ei saa kunagi kellegagi neist kaasa minna. Eile öösel mu õde suri, kui poes pime oli. Ma panin oma pea tema pehme karva vastu ja tundsin, kuidas elu tema väikesest kõhnast kehast lahkus. Ma olin kuulnud kuidas nad rääkisid, et ta on haige ja et ta tuleks müüa "poole hinnaga " nii, et ma saaksin kiiresti poest lahkuda. Ma arvan, et minu vaikne niutsatus oli ainus, mis talle järelhüüdeks sai, kui tema keha hommikul puurist välja võeti ja prügikasti visati. Täna tuli üks perekond ja ostis minu!! Oh milline õnnepäev! Nad on kena perekond, nad tõesti, tõesti tahtsid mind! Nad ostsid kausi ja toitu ja väike tüdruk hoidis mind nii õrnalt oma süles. Ma armastan teda nii väga! Emme ja issi ütlesid, milline armas ja hea kutsu ma olen! Ja mulle pandi nimeks Ingel. Mulle meeldib lakkuda minu uusi inimesi! Perekond hoolitseb minu eest nii hästi, nad on armastavad ja õrnad ja armsad. Nad õpetavad mind lahkelt, mis on õige ja mis vale, annavad mulle süüa ja palju armastust! Ma tahan neile inimestele ainult head meelt teha! Ma armastan seda väikest tüdrukut ja mulle meeldib temaga ringi joosta ja mängida. Täna käisin ma loomaarsti juures. See oli võõras paik ja ma kartsin. Ma sain mõned süstid, kuid mu kõige parem sõber, väike tüdruk, hoidis mind õrnalt ja ütles, et kõik on hästi. Siis ma rahunesin. Loomaarst vist ütles midagi kurba minu kallile perekonnale, sest nad nägid nii kohutavalt kurvad välja. Ma kuulsin sõnu raske puusaliigeste düsplaasia ja midagi minu südame kohta... Ma kuulsin, et arst ütles midagi kutsikate tootjate kohta ja et minu vanemad ei ole kontrollitud. Ma ei tea, mida need asjad tähendavad, aga see teeb mulle lihtsalt haiget kui ma näen, kui kurb on minu perekond. Kuid nad siiski armastavad mind ja mina armastan neid ka nii väga! Nüüd olen ma 6-kuune. Seal kus enamik kutsikaid on tugevad ja mürgeldavad, teeb mulle haiget isegi enda liigutamine. Valu ei jää kunagi järele. Mul on valus joosta ja mängida minu armastatud väikese tüdrukuga ja mul on raske hingata. Ma püüan anda endast parima, et olla tugev kutsikas, nagu ma olema peaksin, kuid see on nii raske. See murrab mu südame, kui ma näen, kui kurb on väike tüdruk ja kuulen, kuidas emme ja issi räägivad "et nüüd vist on aeg kätte jõudnud". Ma olen mitu korda käinud arsti juures ja kunagi ei ole häid uudiseid. Alati on jutt pärilikest probleemidest. Ma tahaksin lihtsalt tunda sooja päikest ja joosta ja mängida oma perekonnaga. Eilne öö oli kõige hullem, valu on nüüd mu pidev kaaslane, mul on valus isegi tõusta ja juua. Ma püüan tõusta, kuid suudan valu pärast vaid niutsatada. Mind viiakse viimast korda autosse. Kõik on nii kurvad ja ma ei tea miks. Kas ma olen halvasti käitunud? Ma püüan olla hea ja armastav, aga mis ma valesti teinud olen? Oh kui ainult see valu ära läheks! Kui ma vaid saaksin leevendada väikese tüdruku pisaraid. Ma sirutan oma koonu välja, et tema kätt lakkuda, kuid saan valust vaid niutsuda. Arsti laud on nii külm, ma kardan nii väga. Inimesed kõik kallistavad mind, nad nutavad minu pehme karva sisse. Ma tunnen nende armastust ja kurbust. Ma suudan siiski lakkuda õrnalt nende käsi. Isegi arst ei tundu täna nii hirmuäratav. Ta on õrn ja ma tunnen nagu mingit leevendust oma valule. Väike tüdruk hoiab mind õrnalt ja ma tänan teda tema armastuse eest. Ma tunnen kerget torget oma esijalas. Valu hakkab järele andma, ma tunnen, kuidas mingi rahu voolab üle minu. Nüüd ma võin õrnalt tema kätt lakkuda. Minu vaateväli hakkab muutuma nagu unenäoks ja ma näen oma emmet ja vendi ja õdesid, kaugel rohelisel aasal. Nad ütlevad mulle, et seal ei ole valu, on vaid rahu ja õnn. Ma ütlen oma perekonnale head aega ainsal viisil, mida ma oskan, õrna sabaliputuse ja ninaga nuuskimisega. Ma olin lootnud veeta nendega mitmeid, mitmeid aastaid, kuid see ei olnud ette nähtud. "Näete," ütles arst, "loomapoe kutsikad ei tule eetilistelt kasvatajatelt." Nüüd valu lõpeb ja ma tean, et läheb veel palju aastaid enne, kui ma jälle oma armastatud peret näen. Kui ainult asjad oleks teisiti olnud.
(Seda juttu võib avaldada lootuses, et see peatab ebaeetilised kasvatajad ja need, kes kasvatavad vaid raha ja mitte tõu parendamise eesmärgil. Copywrite 1999 J. Ellis)