Pärilikud silmahaigused

Aretuses kasutatavatele koertele tuleb teha peale düsplaasia uuringute ka silmauuringud. Kasutada võib ainult tervete tulemustega koeri. Paraku on osa pärilikest ja pimedaks jäämist põhjustavatest silmahaigustest retsessiivsed. Nii võib terve koer, kes kannab haiget geeni, saada haigeid järeltulijaid. Osade silmahaiguste puhul saab kontrollida juba 6 nädalaseid kutsikaid, kuid kuna enamus haigustest avalduvad alles täiskasvanuna, tuleks silmauuringud teha iga aasta. Seda eriti aretuses kasutatavatel koertel.

PRA

PRA - Progressive Retinal Artrophy - arenev silmavõrkkesta kõhetumine (kokkukuivamine).

Tegemist on ühe enamlevinud, retsessiivse silmavõrkkesta päriliku haigusega. PRA areneb aeglaselt, põhjustades võrkkesta, silma tagaosas asuva valgustundliku koe, kõhetumist ja surma. Nakatunud koer kaotab aeglaselt nägemise alguses hämaras valguses, jäädes lõpuks täiesti pimedaks.

PRA-d on kahte tüüpi, üldine PRA ja keskne PRA. Esimene tüüp on labradoridel levinum, kuid neil võib esineda ka teist tüüpi. Haiguse algstaadiumis muutuvad koerad n.ö. "kanapimedaks"- koer näeb nõrgemas valguses halvasti ja on käitumiselt närviline ning rahutu. Silmapupillid laienevad märkimisväärselt, tekitades silmades ebaloomulikku hiilgamist, läiget. Koeral tekib nn. ’tunnelnägemine’ ehk koer näeb ainult sellesse punkti kuhu ta pilk on suunatud. Silmaläätsed võivad muutuda häguseks või läbipaistmatuks, põhjustades läätsekaed.

Teine PRA tüüp, kesk-PRA erineb esimesest sellega, et koer ei jää ’kanapimedaks’ (näeb hämaras), kuid koeral on tuntavad raskused liikumatute esemete märkamisega. Mõlemad haigusvormid lõppevad pimedaks jäämisega. PRA-d põdevad koerad tunduvad noortena normaalsetena, sest haigus avaldub alles nende täiskasvanuks saades.
PRA puhul on tegemist on retsessiivse geeniga, seega, haigestuv koer peab saama haigust tekitava geeni mõlemalt vanemalt. Haige koera kõik järletulijad pärandavad haiget geeni, kuigi ei pruugi ise haigust põdeda. Probleemiks on see, et haigust saab üldiselt diagnoosida alles 5-7 aastasel koeral.

Kuna haigus esineb üldiselt hilisemas vanuses, tuleks koera kontrollida aastase vahega ning ka vanemas eas koera. PRA avaldub koertel kolme võimalusena - koer on PRA vaba, ta on PRA kandja või sellesse nakatunud, ehk haige. Aretuses tohib kasutada ainult terveid, ehk geeni mitte kandvaid ja haigust põdevaid koeri.

RD

Retinal Dysplasia (RD) - ehk silmavõrkkesta irdumine on nägemishäire, mille põhjustab silma võrkkesta eraldumine soonkestast.

RD on kaasasündinud silmavõrkkesta alaareng millega kaasneb silmavõrkkesta irdumine. Võrkkest on õhuke, mitmest kihist koosnev membraan, mis katab silmamuna sisepinda ning on kinnitatud soonkesta külge (soonkest moodustub veresoontest ja sidekoest). Võrkkesta ülesandeks on saata silma tulnud pilt nägemisnärvi kaudu ajju. Kuna võrkkest saab toitaineid soonkesta kaudu, siis häirub võrkkesta selle osa töö, mis on irdunud ja ei saa enam toitaineid. Võrkkest atrofeerub ja lõpuks sureb, mis timgibki nägemise kadumise.

RD on retsessiivne, koertel, kes saavad kumbaltki vanemalt haige geeni, ilmneb võrkkesta eraldumine, mis lõppeb täieliku pimedaks jäämisega. Koerad, kes saavad ainult ühe haige geeni (üks vanem pärandab haiguse retsessiivse geeni ja teine vanem pärandab normaalse võrkkesta arenguga geeni) ei haigestu ja võib omada normaalset või kergelt nõrgenenud nägemist.

• Haiguse ilmnemine 6-8 nädalaselt.
• Süptomid: puudulik nägemine, äkiline nägemise kaotus, pimedana sündinud.
• Ravi puudub ja enamus juhtumeid lõppevad täieliku pimedaks jäämisega.

Täiskasvanul koeral esinev nn. multifokaal tüüpi RD on üsna kahjutu ning selle pärilikkus ei ole täpselt teada. Probleemsem on kutsikatel esinev eriti haruldane täielik RD, mis põhjustab võrkkesta irdumist ja lõppeb täiesti pimedaks jäämisega juba enne kutsika loovutusiga ehk enne 8 nädalat.

HC

HC - ehk pärilik hallkae, on silmahaigustest üks üldlevinumaid, kuid selle haiguse pärilikkuse mehhanism on veel ebaselge. Kae võib tekkida juba noores vanuses, kuid tavaliselt esineb see vanematel koertel. Koera nägemisvõime nõrgeneb, kuid harva jääb koer täiesti pimedaks.

Hallkaed on kahte tüüpi, olenevalt sellest millises silmaläätse osas kae esineb. Teine (kortikaalne) halveneb, samas mil teine (posterir pole) ei laiene. Mõlemad tüübid on tavaliselt mitmepoolsed. Kaed võib esineda alla pooleaastasel koeral kuni 6 aastasel koeral. Haiguse algstaadiumis näeb koer veel hästi, kuid kortikaalses tüübis on lõpptulemuseks ikkagi pimedaks jäämine. HC on pärilik ning koerad tuleb uurida nagu ka PRA puhul. HC puhul lõpeb ainult väike osa läätse täieliku kaetumisega, enamus koertel säilib normaalne nägemine terve elu.